Linna ajaloost

Praeguse Kohtla-Järve kohale tekkis asustus juba väga ammu. Esimene dokumentaalne meenutus Järve külast ulatub aastasse 1241, kui ta kanti Taani hindamise raamatusse. Selle küla nime kirjapilt oli siis Jeruius. Praegust Kukruse linnaosa on esmakordselt mainitud 1241. aastal (Kukarus), Sompat aga 1420. aastal (Soenpe). Kohtla-Järve linn tekkis tänu põlevkivile, mille ladestusi on meie piirkonnas küllaltki palju. Kohalikud elanikud teadsid juba ammu, et see kivi põleb. Legendid räägivad, kuidas seda märgati. Ühe järgi neist oli kunagi ammustel aegadel karjustel kombeks lõket tehes selle ümber kividest ring laduda. Tavaliselt kasutati selleks paekivi, kuid ükskord ladusid nad ümber lõkke kollakas-pruunikad kivid, mis siis-seal maapinnal vedelesid. Karjused ei uskunud oma silmi, kui nägid, et kivid tules lõõmama hakkasid. Teise legendi järgi ehitas üks talunik põlevkivist sauna. Kui ta oli sauna kuumaks kütnud, läksid ehitise seinad talumehe ja naabrite suureks üllatuseks põlema. Põlevkivi oli kaua aega kohalike elanike silmis mingiks imelikuks nähtuseks, millel polnud praktilist tähtsust. Vajadust seda kütusena kasutada polnud, sest ümberringi oli küllaldaselt metsi. Peale selle eraldab põlevkivi põledes tahma, mis kõik läheduses oleva ära määrib, see aga ei meeldinud maainimestele. Tõsiselt hakati põlevkivi vastu huvi tundma alles 20. sajandil. On teada, et 1916. aastal saadeti partii Eesti põlevkivi Petrogradi, kasutamaks seda kütusena ning uurimaks selle koostist ja omadusi. Teadlaste katsed näitasid, et põlevkivi on hinnaline maavara, mida saab kasutada nii kütuse kui ka keemiatööstuse toorainena. 1919. aastal loodi Eesti Vabariigis koondis Riiklik Põlevkivitööstus. Põlevkivi kaevandati nii maa all kaevandustes kui ka maa peal karjäärides. Kaevanduste ja karjääride juurde tekkisid asulad. 1924. aastal ehitati Kohtla raudteejaama lähedusse põlevkiviõli tootmise tehas. Selle juurde tekkis töölisasula, mis sai nimeks Kohtla-Järve. 1930. aastate keskel kuulus sellesse asulasse mitu töölisasumit: Käva, Vaheküla, Pavandu. Pärast Teist Maailmasõda suurenes põlevkivi kaevandamine, kasvas maavara tähtsus nii kütuse kui ka keemiatööstuse toorainena. 15. juunil 1946. aastal sai põlevkivibasseini tähtsaim asula linna staatuse.