Tamsalu Ajalugu

Esimesed ajaloolised märkmed on tehtud valla läänealade kohta. Kauges minevikus kuulus sealne paikkond muinaseestlaste Lõpekunna kihelkonna koosseisu, mida peetakse üheks tihedamini asustatud muinaseestlaste alaks.

Orduaegne kroonik Läti Hendrik oma Liivimaa kroonikas märgib Lõpekunna kihelkonnas Keitise (Keitingi) küla, kuhu taanlased ehitasid 1221-1223 kiriku, mida nimetati Püha-Jaani, hiljem Järva-Jaani kirikuks. Valla vanimaks külaks on Järsi, mida esmakordselt mainitakse ürikutes 1253. a.

Esimesed teated väikese mõisa Tamsal'i olemasolust pärinevad aastast 1512. Praeguse linna areng sai alguse Tallinn-Tartu raudtee rajamisega 1876 a. Tamsalu mõisa maadele tekkis raudteejaama ümber asula.

Sajandid möödusid. Meie praegustes metsades, põldudel ja teedel marssisid küll sakslaste, taanlaste, rootslaste, poolakate ja venelaste sõjasalgad. 1858-1859 olid suuremad talurahvarahutused Einmanni, Võhmuta, Karinu ja Porkuni mõisates. Seega olid siinsed talupojad juba enam kui 100 aastat tagasi visad õigusenõudjad valitseva vägivalla vastu.

1941. aastast kuni 1962. aasta aprillini kuulus Tamsalu külanõukogu Väike-Maarja rajooni koosseisu. Eraldi olid Assamalla, Porkuni, Vajangu külanõukogud, mis praegu on Tamsalu valla külad. Tamsalu valla pikkus põhjast lõunasse on ca 15 km ja idast läände ca 37 km. Kaardilt vaadatuna on territoorium rombikujuline kirdest edela suunas.

Taasloodi vald 10. oktoobril 1991. a Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega ja vallale omistati omavalitsuslik staatus. Alevi õigused anti Tamsalu linnale 1954 aastal, linna õigused omistati Tamsalule 22. oktoobril 1996. aastal.