Tagasi Edasi

Eesti teatri aasta parim naisnäitleja Ülle Lichtfeldt ja pärjatud lavastaja Eili Neuhaus - Muna ja Harakas, pintsel ja kunstnik teevad tööd südame, mõistuse ja kõhutundega.

Ülle Lichtfeldt peab aasta parimaks naisnäitlejaks valimist suureks tunnustuseks, mis samas ei tohiks hakata segama igapäevatööd.

"Tunnustust vajab ju igaüks. See on pai auväärt žürii poolt. Selge on see, et kuldmune ei hakka edaspidi kogu aeg tulema, kindlasti tuleb õnnestumisi ja ebaõnnestumisi - selline see meie töö ongi -, aga eks ta paneb mingis mõttes vastutuse. Tuleb ennast kokku võtta ja tööd hästi teha. Kõige targem oleks see unustada," arutles Lichtfeldt.

Ideedega õhus

Eili Neuhaus tunnistas, et tal oli tunnustamise pärast justkui piinlik: ""Mtsenski maakonna leedi Macbeth" on kollektiivne töö. Sellepärast tunnengi ennast süüdlasena, et selles auhinnas on nii paljude inimeste osa sees. Aga loomulikult on õnnelik ja rahul."

"Eili on selle auga ära teeninud. Nägin, olles protsessi sees, mismoodi see inimene tööd tegi - see oli uskumatu! Ja mis tingimustes me seda tööd tegime," vaidles Lichtfeldt.

Lavastab Eili Neuhaus sellepärast, et tunneb: tal on võimalused ja vahendid selle kaudu inimest veidi paremaks muuta.

"Pead olema natuke õhus oma ideedega. Ma ei häbene ütelda, et on küll tahtmine kaasa rääkida asjades, mis mulle endale sisimas haiget teevad. Loominguprotsess on eneseväljendusvahend. Seesama, miks mõni hakkab joonistama, maalib või komponeerib midagi. Mina ei osaka üht, teist ega kolmandat, aga ma oskan öelda, et Ülle, kui sa nii seisad, siis see on nii võimas ..." mõtiskles Neuhaus.

"Elu ja olme hoiavad inimest ühes vaos kulgemas. On vajadus sealt välja hüpata, sikutada teised kaasa - lähme, vaatame korra, mis seal üleval toimub. Kui oled maitse kätte saanud, tahaks veel. Kui midagi õnnestub, annab see indu, julgust ja usku. Pakub kohutavalt palju energiat, kui see publikule korda läheb," arutles lavastaja.

"Mina olen tööriist lavastaja käes, et ta saaks seda, mis ta tahab, läbi minu väljendada. Ma olen siis see pintsel. Eks edevus ka, aga see viib ju edasi. Et äkki ma suudan, olles ise vahendiks, midagi olulist näidata," arvas Lichtfeldt.

Ülle Lichtfeldt peab Eili Neuhausi väga selge visiooniga lavastajaks.

"Kui ta on mingi materjali ette võtnud, siis on ta selle läbi töötanud ja enda jaoks väga selgeks mõelnud. Nii on meil, näitlejatel, ka lihtsam, kui lavastaja väga täpselt teab, mida ta teeb. Seda juhtub ikka väga harva," rääkis ta.

"Samas annab ta meile vabad käed proovida ega ütle kunagi, et ei, nii ei tee, vaid ta kuidagi sujuvalt, osavalt ja kavalalt suunab ikka sellele rajale, mida õigeks peab. See on suur pluss."

Eili Neuhausi meelest oskab ta pigem jätta mulje, et on kõik põhjani läbi mõelnud, ent samas on midagi väga täpselt selge.

"See "midagi", miks ma üldse hakkan inimeste aega raiskama, on mul väga selge. Aga see, kuidas, mitte. Mulle on sattunud nii andekad näitlejad, et saan neile öelda, et just seda mõtlesingi, mida nad teevad," tunnistas Neuhaus. "Näitlejad ongi nagu lapsed - suuna nad õigele mängurajale ja ..." oli Lichtfeldt rõõmsalt nõus.

"Lavastamine on pidev kaasaarenemine näitlejatega. Näitlejad pakkusid kümme korda huvitavamaid variante, kui minu visioonis olid. Valik tuleb minul teha, siin ei ole võimalust öelda ei tea," kõneles Neuhaus. "Näitlejal on siis hea teha, kui ta on oma lavastajas kindel," tähendas Lichtfeldt.

Neuhausi sõnul on naisnäitlejatel, kes nagu lavastaja tunnetavad asju kõhuga, teda lihtsam usaldada kui meestel, kes tahavad iga asja kohta loogilist sõnastatud põhjendust.

"Üllele oli vaja kord otsa vaadata ja ta sai kohe aru, aga Sarv ja Saar nõudsid kindlat argumenteeritust ja faktipõhist seletust. Aga see kõik oli nii kohutavalt lõbus," meenutas lavastaja.

Neuhaus on märganud, et lavastamine on teatrites läinud tükitööks, mille puhul näitleja ja lavastaja ei saa omavahel kokku, ehkki vastastikune usaldus on lavastuse sünni põhialus.

"Ehk on selle taga noorte näitlejate ja lavastajate hirm, pidev enesetõestamine, tahtmine iga hinna eest midagi erilist teha," arvas Lichtfeldt.

Neuhausi lavastajataktika on olnud sootuks vastupidine. "Ei saa ju originaalitsemisest elada. Asjad on ju tegelikult lihtsad," sõnas ta. "Lugu on sama lihtne nagu elu," kinnitas Lichtfeldt.

"Ma võtan ära tüki publiku ja näitlejate aega. Mul peab olema kohustus midagi enamat taotleda, soov midagi öelda. Oli suurepärane, kui "Mtsenski" finaalis inimesed korraga vakatasid ja oli haudvaikne. Nad elasid ju kaasa mõrvarile. See oligi minu eesmärk ja tahe öelda, et maailm ei ole nii dualistlik, mustvalge, siin on iga asi millestki tingitud. Kui nad sellest aru said ja Katerinale kaasa tundsid, ütlesin südamest "jess!"," rääkis Eili Neuhaus.

"Ülles on selline energia sees, et ta nakatab, sütitab, inspireerib, ja ta on lausa metsikult paindlik, kohutavalt suure töövõimega. Ta oskab väga hästi ära tabada vähimatki su märkuseiva. Ta on nii õpivõimeline, et temaga koos arened ise ka. Kõik tööd, mis oleme koos teinud, on olnud etapilised. Niisugune tunne, nagu astuksin kolm sammu korraga edasi," iseloomustas Eili Neuhaus Ülle Lichtfeldti.

Ülle Lichtfeldti sõnul ei saa Eili Neuhausi kuidagi paigutada lahtrisse "naislavastaja, sest ta suudab mõelda laiemalt kui naine tavaliselt.

Eili Neuhausi arvates võib see tähendada tema jõudmist äratundmisele, et olgu mees või naine - mõlemad on inimesed.

"Mind ei vii enam rööpast välja, kui keegi ütleb, et ah, naine ja lavastaja. See on tema seisukoht. Tean ise hästi, kus positsioonis olen. Võib-olla on see mingi küpsus," arutles ta.

Eili Neuhaus ja Ülle Lichtfeldt tunnevad teineteist juba kooliteatri päevist. Ühes lavaloos mängis Ülle Lichtfeldt Muna ja Eili Neuhaus Harakat.

"Need olid pearollid!" teatas Lichtfeldt. "Kui teeme "Meie, mehi" ja oleme seal Üllega õed, siis ajab naerma, et Muna ja Harakas on jälle koos laval," naeris Neuhaus.

Ehkki tuttavad ollakse aastaid, ei tähenda see kummagi naise kinnitusel sõbrantsiseisust. "Me pole käe alt kinni käijad ega üksteisele poest pesu ostjad, aga meie suhe on hästi usalduslik," nimetas Neuhaus. "Ja ma ei vali Üllet sellepärast peaosadesse. See on töö."

"Oleme kolleegid, elame kaasa teineteise tegemistele. Võin teda südamerahus kolm kuud mitte näha, ent tean, et kui mul on mure või häda, võin talle helistada kas või südaöösel. Ja tema mulle samuti," selgitas Lichtfeldt.

"Oleme sõbrad, mitte sõbrannad," resümeeris Neuhaus.
Lavastaja Neuhausi arvates on näitleja Lichtfeldt lausa pidurdamatu ning puistab meeletult ideid.

"Kui võtad neid vähemaks, siis ta mossitab. Aga ta niivõrd usaldab, et see moss käib ainult korraks. Kui ta noorem oli, siis käis see kauem," sedastas lavastaja. "Siis ta oli veel nii kaval, et mossitas ja vingus ja ikka tegi, nagu talle meeldis, kui mina ei vaadanud. Pärast ei teinud ka."

Ülle Lichtfeldt turtsus naerda, soostus öelduga ja tunnistas omakorda, et kardab Eilit mõnikord. "Kui tal ikka läheb silm punni, nina eriti teravaks ja suu kriipsuks, siis ei maksa jamada, sest sealt võib äikest tulla. Respekt peab olema," kõneles näitleja.

Tark publik

Lichtfeldt peab kõige tähtsamaks publikut. "Olgu tükk nii hea ja pärjatud kui tahes, aga kui publikut ei ole, on see pigem poosetamine oma egoga. Kõige tähtsam on, et publik tuleks vaatama," arvas Lichtfeldt.

Neuhaus usub, et inimene saalis saab aru, kas lavastajal on ausad kavatsused, kas temaga räägitakse kui võrdsega, ala- või ülehinntakse.

"Mida ei tohi kindlasti teha, on see, et publik tunneks, et on liiga rumal selle jaoks. Siis on kuskil midagi mööda pandud, mingi epateerimine käib. Publik ei ole rumal," märkis Lichtfeldt.

"Mina tegin "Mtsenskit" küll nii, et ei mõelnud üldse vaatajate peale. Mulle oli tähtis mingi minu enda sisemine kohalejõudmine. Tuleb lihtsalt rääkida ausalt nendest asjadest, mis sulle haiget teevad," rääkis Neuhaus. "Siis publik tulebki, kui oled aus," tähendas Lichtfeldt.

Katerina Izmailova ja Solange, kaks auhinnarolli, sündisid Ülle Lichtfeldtil erinevalt. "Toatüdrukuid" iseloomustas hästi intensiivne prooviperiood.

"Hendrik Toompere on väga kõva lavastaja, saime tema käe all kõik hea kooli. "Mtsenski" puhul olin nagu vasikas, kes on vabadusse lastud. Kui trupis on ka mujalt inimesi, värsket verd, teeb see ka asja natuke teiseks. Need rollid on nii erinevad," kõneles näitleja.

Neuhausi sõnul on "Toatüdrukute" puhul tegemist intellektuaalse tekstiga, Leskov Urmas Lennuki töötluses muutus aga huvitavaks absurdiks. "Ta tõi teised kraadid juurde," märkis ta.

"Mõne koha peal lõi ikka mees välja - et tema sellest naisest aru ei saa -, aga talle piisas napist jutust, et oleks asi selge ja saaks edasi minna. Olen talle südamest tänulik," kiitis lavastaja.

Teatripäeval auhinnaga pärjatuid üllatas tihe õnnesoovisadu. "Ma pole vist tunnustusega harjunud, ei saa nagu hästi aru. Aga kui inimesed ütlesid pisarsilmil, et neil on nii hea meel, siis hakkasin tundma, et mul on hea meel, et neil on hea meel. Et oled inimestele nii palju korda läinud," kõneles Neuhaus. "Mulle tuli vist üle saja sõnumi. See meelespidamine oli nii liigutav," lausus Lichtfeldt.

Tuul on tulekul

Eili Neuhausi arvates paneb tunnustus talle kohustuse veel midagi teha. "Kui mul on mingisugunegi võime inimestele midagi pakkuda, siis tuleb teha," ütles Neuhaus. Ja teebki.

Proovid käivad Nikolai Nekrassovi luulel põhineva lavastusega "Tuul las tulla", mis vaatleb naise elu ja olemust sünnist surmani. Loomulikult mängib "Tuules" Ülle Lichtfeldt. Taas osalevad teatri Tuuleveski näitlejad. Esietenduseni Jõhvis jõutakse 15. mail.

Eili Neuhaus on lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi näitejuhtimise erialal. Lavastused: August Strindberg “Preili Julie” 1994, Irma Truupõld / Eili Neuhaus “Rohelise Päikese Maa” 1995, Hans Christian Andersen / Eili Neuhaus “Vankumatu tinasõdur” 1997, tantsulavastus “Tulipunane lilleke” 1997 (Rakvere Kaurikool), Akos Kertész “Lesed” 1999 (Vaba Lava), Jevgeni Švarts “Lumekuninganna” 2001, F. Baum / A. Volkov “Smaragdlinna võlur” 2003, David Lee Coburn “Džinnimäng” 2003, August Strindberg “Isa” 2006, Nikolai Leskov / Urmas Lennuk “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” 2009 (MTÜ PRO 3).

Ülle Lichtfeldt: neli aastat Rakvere teatri stuudios õppinud, sai ta aastal 1990 konkursiga teatrisse tööle ning on mänginud sellest ajast Rakvere teatri 67 lavastuses. Lisaks filmid, televisioon ja muud (teatri)projektid.