Väike-Maarja ajalugu

Ajalugu

Pandivere kõrgustiku kilbiala hõivamine inimeste poolt toimus 1. saj p. K. Esimesed kirjalikud andmed Väike-Maarja ümbruse kohta pärinevad 13. saj 1219. a on Läti Henriku kroonikas mainitud Avispead, "Taani hindamisraamatus" (kirjutatud 1231-1254) nii Avispead kui ka Aburit, Assamallat, Veadlat ja Kullengat.

14. saj moodustati Väike-Maarja kirikukihelkond ja ehitati kirik. 1499. a on Väike-Maarja kiriku juures mainitud väikest Kassisaba asulat (Katysap, Katesap). Pole teada, kas sellest Vene-Liivi sõja lõpuks midagi säilis, kuid Põhjasõja käigus tuhastati kõik. C. Kelchi kroonikas on öeldud, et juba esimeste sõjaaastate järel polnud Viru-Jaagupi ja Tapa vahel enam ühtki peavarju pakkuvat hoonet. Elu kiriku juures taastus pärast Põhjasõda väga visalt. Pastoraat valmis alles 1750. a Veel sajand hiljemgi seisid Väike-Maarjas ainult kirikumõisa hooned, köstri talu, Kaarma ja Ärina kõrts ning paar sauna.

Ehitustegevus algas 1860. a ja jätkus sajandivahetuseni. Pärast maareformi 1920-ndatel aastatel algas uuesti Väike-Maarja hoonestamine. 29. juulil 1941. a süütasid kohalikud kommunistid ja punaväelased Väike-Maarja. Tules hävis 20 hoonet.

Pärast sõda ehitati ärapõlenud hoonete asemele uued kivimajad, nende hulgas tollane Väike-Maarja rajooni administratiivhoone (praegu vallamaja) ja kaubamaja. 1974. a valmis haigla (praegu hoolekande- ja tervisekeskus), 1976. a uus keskkoolihoone (gümnaasium), 1990. a Väike-Maarja kolhoosi keskusehoone, kus praegu asub õppekeskus.

Kiltsi hakkas arenema koos Tapa-Tartu raudteeliini ehitamisega (avati 1877. a). Esialgu oli vaid jaamahoone, millele aasta-aastalt lisandus teisi vajalikke raudtee-ehitisi. Suur tähsus aleviku arengule oli Väike-Maarjasse viiva kivitee ehitamisel juba Esimese maailmasõja ajal ning postkontori, lihakarni, piimavabriku jne avamisel. Kiltsi muutus ümbruskonna rahva jaoks kaubanduslikuks ja tööstuslikuks keskuseks. Sama kiire oli ka vaimse elu areng. 20. sajandi lõpuaastakümnenditel vähenes raudtee olulisus ümbruskonna majandusele.

Simuna sai oma nime kiriku järgi, mida kutsuti Katkuküla Püha Siimoni kirikuks. Koos Tallinna Toomkirikuga kuulub Simuna kirik Eesti vanimate hulka. Katkuküla oli 1219. aastal Taani valduste lõunapiiriks. Läti Henriku Kroonika järgi tekkis siin Riia sakslaste ja Tallinna taanlaste vahel ristimistüli, mida käis 1225. aastal lahendamas Rooma paavsti legaat.

Avanduse küla nimi on esimest korda kirjas Taani hindamisraamatus (1241) - Auendois, Avanduse mõisat on esimest korda kirjasõnas märgitud 1453. aastal. Tuntuim mõisaomanik oli Vene Geograafia Seltsi asutaja, ümbermaailmareisi juht ja Peterburi Teaduste Akadeemia president aastail 1864-1881 Friedrich Lütke. Aastatel 1938-1955 asus Avanduse mõisahoones põllumajanduskool, hiljem Simuna sovhoosi/kolhoosi kontor, siis Avanduse vallavalitsus. Praegu on hoones raamatukogu, muusikakool, noortekeskus ja Simuna osavalla keskus.

Simunast 12 km Rakke pool asub muinaseesti Pudiviru vanema Tabelinuse linnuse asukoht.

1827. aastal mõõtis F.G.W. Struve geodeetilise meridiaanikaare Simuna-Võivere baasjoone. 2005. aasta juulis kanti Struve Goedeetiline Meridiaanikaar UNESCO kultuuripärnadi nimekirja.

Hariduslugu
Juba rootsi ajal, 17. saj keskpaiku, hakati maarahvalt lugemisoskust ja ristiusu tundmist nõudma. Sada aastat hiljem avati Väike-Maarja mail esimesed külakoolid, kuid need ei tegutsenud kuigi kaua. Uuesti asutati külades koolid 19. saj 30-ndatel aastatel. Need jäid ka püsima. Esmakordselt avati Väike-Maarjas kihelkonnakool 1723. a, teist korda 1750. a, kuid püsima jäi alles 1873. aastal, mil ta sai ruumid leerimajja Pikk t 3. Kool muutus tugevaks hea majandusmehe ja pedagoogi Peeter Koidu ajal 1883-1892. Suurima tunnustuse sai ta kirjanik Jakob Tamme ajal 1893-1907. Kui kooli enam ruumipuudusel tütarlapsi ei võetud, asutati 1901. a tütarlastekool (ühendati taas kihelkonnakooliga 1907. a).

Esimese Eesti Vabariigi ajal töötas Väike-Maarjas 2 kooli: 6-kl algkool (koos 2-aastase täienduskooliga) ja gümnaasium. Algkool töötas riigi kulul, gümnaasiumi aga finantseeris põhiliselt gümnaasiumi toetamise selts, kelle eestvedamisel kerkis 1921-1924 puidust gümnaasiumihoone Pikk tn 1. Algkoolimaja sai juurdeehituse 1938. a. Nõukogude ajal ühendati need koolid keskkooliks. 1995. a muudeti keskkool gümnaasiumiks, kus õpib üle 400 õpilase.

Endine Triigi Lasteaed-Algkool tegutses alates 1. septembrist 2001 ühe õppeaasta Väike-Maarja Gümnaasiumi koosseisus, seejärel likvideeriti.

1962. a avati Väike-Maarjas Maakutsekool. Algul valmistati ette elektrikuid, hiljem traktoriste. Selle kooli baasil on moodustunud Väike-Maarja Õppekeskus ja Väike-Maarja Päästekool.

Kiltsi ümbruskonnas on vaimuvalgust jagatud üle 140 aasta. Esimene kool asutati 1855. a Sootagusel. Kooli koliti sealkandis mitu korda ümber kuni 1920ndate aastate algul leiti sellele püsivalt ruumid Kiltsi mõisa hoonetes. 1924. a muudeti varasem algkool 6-klassiliseks kooliks. Praegune Kiltsi põhikool kuulub Eesti Mõisakoolide Ühendusse. 2008. aastal alustatil Norra finantsmehhanismide toel Kiltsi mõisa põhjalikku reoveerimist.

Esimesed teated rahvahariduse kohta Simuna kihelkonnas ulatuvad 17. sajandi lõppu, mil paljud olevat mõistnud lugeda. 1760ndail aastail oli kihelkonnas üks kool, 1840. a aga juba 10 kooli 493 õpilasega. 1863. a oli kihelkonnas 18 rahvakooli.

1832. a tuli Simunasse köstriks Wilhelm Normann (1812-1906), kes esimesel tegevusaastal asutas oma majas väikese kooli, mille muutis 1935. a kihelkonnakooliks. Koolitöö toimus vastavalt õpilaste soovile kas eesti või saksa keeles, õpilasi tuli kooli teistestki kihelkondadest. Simuna kihelkonnakool oli 19. sajandi keskel ainuke kihelkonnakool Põhja-Eestis ning jäi mitme aastakümne jooksul Põhja-Eesti tähtsaimaks õppeasutuseks. Simuna kihelkonnakool kujunes arvestatavaks koolmeistrite ettevalmistamise kohaks. 1863. aastaks oli kihelkonnakoolis õppinud 247 last, nende seas 12 tüdrukut.

1907. a asutati Simuna Noorsoo Kasvatamise Seltsi eestikeelne erakool, kooli oma maja valmis 1908. aastal. 1965. a sai hoone juurdeehituse, lisandus 8 klassiruumi. 1997. a valmisid koolimaja uued ruumid ja kool kolis 1908. a valminud majast välja.

Pidevalt tegutsev lasteaed on Väike-Maarjas 1951. aastast. Lasteaia üks rühm on Kiltsis.

Kultuurilugu
Rahvuslik ärkamine Väike-Maarja mail toimus 19. sajandi viimasel veerandil. 1873. a avatud kihelkonnakool kujunes siinses kultuuriloos pöörettekitavaks, sest tänu koolile sattusid siia kirjamees Peeter Koit, kirjandusloolane, kooliõpikute autor Mihkel Kampmaa, muusikategelane Samuel Lindpere, luuletaja Jakob Tamm, koolitegelane Enn Murdmaa ja hilisem botaanikaprofessor Jaan Port. Assamalla vallakoolis tegutses koorilauluentusiast Johan Elken. 1870-ndatel aastatel rajati kihelkonna koolmeistrite meeskoor, kes käis ka teisel üldlaulupeol 1879. a Asutati segakoor, 1880. a pandi alus raamatukogule, 1882. a lavastas Jakob Liiv esimese näidendi. Tema algatusel kujunes välja kirjanduslik grupeering, parnass, kuhu eri aegadel on kuulunud Väike-Maarja esimene fotograaf ja raamatukaupmees Peeter Jakobson, koolmeister ja vallakirjutaja Kaarel Krimm, Mihkel Kampmaa, Jakob Tamm ja Otto Münther.

Sajandi viimasel kümnendil algas seltside asutamine: 1896. a põllumeeste selts, puhkpilliorkester, tuletõrjeselts; põllumeeste seltsi rüpest võrsusid kindlustusselts, hoiu-laenu ühisus, kaubatarvitajate ühisus, masinaühisused. 1912. a ehitas VMPMS ühistöö, annetuste ja laenudega endale seltsimaja. Laenud tasuti 7 aasta jooksul põhiliselt pidude pääsmete rahast.

1922. aastast sai muusikaelu organiseerijaks muusikaselts. Tema organiseerimisel toimusid kolm kohalikku laulupäeva (esimene oli juba 1910. a). Tegutsesid laulukoorid, orkestrid, toimusid tantsukursused, lavastati isegi operette. 1930-ndate aastate lõpus tegutses Väike-Maarjas ligi 20 seltsi.

Kiltsis asutati esimene laulukoor 1908. aastal, vilgas seltsielu kestis kuni 1940.-ndate aastateni. Peale laulukooride tegutsesid haridusselts, tuletõrjeühing, keelpilliorkestrid, rahva- ja peotantsurühmad, näitetrupid jne. Ehitati seltsimaja, mis tegutseb tänaseni. Toimus kaks laulupäeva, anti välja laulupäeva albumid.Seltsielu kandus ka ümbruskonna küladesse. Näiteks oli Nõmme külal oma puhkpilliorkester.

Simuna kandi kultuurielu keskuseks on 19. sajandi keskpaiku kiriku juurde tekkinud Simuna alevik. Organiseeritud muusika- ja laulukooriharrastus algas seal 1832. a köstriks tulnud Villem Normanni juhatusel. Ta asutas segakoori, mille muutis 1860ndail aastail meeskooriks. 1866. a organiseeris Normann Simuna laulupüha, mis oli järgnevate suurte laulupäevade üks varasemaid eelkäijaid. 1890ndate aastate alguses asutati Paasveres Simuna kihelkonna esimene pasunakoor, Simuna puhkpilliorkester asutati 1912. aastal Gustav Liivi poolt.

19. saj lõpul ja 20. saj algul tegutses Simunas Noorsoo Kasvatamise Selts ja mitmeid teisi seltse, millest vanim oli 1900. a asutatud Simuna põllumeeste selts.1920ndate aastate lõpul asutati Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse osakond. 1927. a korraldati Avanduse mõisa pargis esimesed kergejõustikuvõistlused. 1931. a alates hakati regulaarselt korraldama piirkondlikke spordivõistlusi, kus osalesid Kiltsi, Porkuni, Väike-Maarja, Käru, Rakke jt osakonnad.

1920-30ndail aastail elavnes Simunas isetegevus. Mängiti küllaltki nõudlikke lavatükke. 1930. a 9. märtsil otsustati ühendada Simuna tuletõrje seltsi pasunakoor ja keelpillide orkester üheks sümfooniaorkestriks (juhendaja H. Haiba). Samal aastal alustati rahvamaja ehitamist.

1930ndate aastate suursündmuseks Simuna muusikaelus kujunes esimene Simuna laulupäev 20. juunil 1937. a. Laulupäevast võttis osa 10 segakoori 328 lauljaga ja 5 puhkpilliorkestrit 83 mängijaga.

1930. a ehitatud Simuna haridusseltsi maja hävis sõjatules 1944. a. 1957. a asuti uut ehitama maja, mis sai valmis 1961. aastal.

Valla praegust kultuurielu kujundavad Väike-Maarja, Kiltsi ja Simuna rahvamajad ning Väike-Maarja, Triigi, Kiltsi ja Simuna raamatukogud. Kogu paikkonna minevik ja tänapäev kajastub Väike-Maarja Muuseumis, Vao tornlinnuses ja Kiltsi lossis.