Virumaa Virr-Varr

Iga kevad algab lume sulamise ja linnulauluga. Jõhvi Gümnaasium lisab sellele juba seitsmeteistkümnendat kevadet oma laulu- ja tantsupeo. Seekordne kandis ka oma nime – Virumaa Virr-Varr. Peo tulekut oli tunda juba eelnevalt, kui juhendajad järjest järeleandmatult esinejaid proovidesse otsisid ja aineõpetajad pidid hilinemise põhjusena kuulma, et tullakse proovidest. Laupäeval kontserdimaja saalis istudes olin valmis unustama kõike, mis puudutas neid puudumisi ja hilinemisi. Mäletan esimest, kolme aasta tagust tunnet siiani, kui olin kogu kava ära näinud. See oli midagi uskumatut või isegi võimatut. Ma polnud tollal valmis tunnistama, et kõik tantsivad, laulavad. Hästi – üleriigiline laulu- ja tantsupidu on võimas, kuid sinna tullakse kogu riigist kokku. Aga kui sellise peo korraldab vaid üks kool, on tegemist millegi ennekuulmatuga. Isetegemisrõõm ei jää ainult esinejatesse, vaid levib kõigile saalisolijatele ja kõikjale. Ka nüüd, kui peaksin olema peoga juba harjunud, tekitas kontsert minus uhkusetunde. Kõik esinemised olid imelised ja aplaus saalis muutus iga numbri järel järjest kõvemaks. Kogu kontsert haaras enesega kaasa esimesest minutist ja kuigi kavaleht näitas täpselt, mil eeskava läbi saab, olin valmis veel tunde edasi vaatama. Olen natuke kade, kuid veel rohkem õnnelik meie tänaste laste pärast, kellel on võimalus õppida selliste juhendajate-õpetajate käe all nagu Berelkovski, Aasmäe, Aljaste, Jaanus, Rooste ja Soomelt. Olen kindel, et aastate pärast süveneb see teadmine ka noortes endis. Eestimaal ringi vaadates ei leia vist kuskilt teist kooli, kes oma rahvuskultuuri sellise järjepidevusega edasi kannab. Võtan endale ülesande asja kindlasti uurida, et siis uhkusega seda meie kooli omapärana välja tuua. Tubli oled, Jõhvi Gümnaasiumi tantsu- ja laululaps!